Boston tervitas ja saatis ka ära tõsise lausvihmaga. Õhk läks juba reedel tuntavalt jahedamaks. Nii liikusin 440 miili lõuna poole ja esmapilgul tasus vaev ära, Washington on veel mõnusalt soe. Rongisõit on katsumus ja tavaline ameeriklane vist naljalt sellist täisotsa rongiga ei sõida. Peale minu pidasid samas vagunis lõpuni vastu max. 1-2 inimest. Vähemalt ei sõideta rongiga, millel suhteliselt palju peatusi. Teele jäävad päris paljude jaoks sõidu eesmärgiks olev Kingston ja muidugi Philadelphia, New York, Baltimore ning mõned väiksemad paigad. Istmed olid mugavad ja rong vaikne. Kiirus pole küll väga suur, aga ligi 90 km tunnis läheb ikka, kui hoo kätte saab.
Uus elamine tervitas päris ehmatamapanevalt. Jõudsin juba suhteliselt pimedas ehk natuke pärast kaheksat. Uks oli lukus ning mitmete kloppimiste peale keegi ei vastanud. Ühes aknas oli õnneks tuli ja selle taga rüseledes ilmus lõpuks üks noormees uksele. Tegemist oli itaalastest noore paariga, kes vastaskorteris samuti üüril. Poiss tahtis kohe takso tellida ja mind hotelli saata, sest tema ei teadvat midagi. Ta oli äsja Paduast tulnud ning ei osanud midagi arvata peremehest, kes elab hoopis pealinnast eemal. Tüdruk oli samas pikemalt elanud, ta oskab kadestamisväärselt hästi inglise keelt ja isegi kohalikku dialekti (lühendeid). Sõbralikumana leidis ta mulle esialgu ühte mõistliku hinnaga ööbimiskohta toa, aga siis lõpuks ka peremehe telefoninumbri, mida too mulle polnudki saatnud. Nende korteris oodates oli peremees vahepeal koju tulnud ja oma automaatvastajalt kuulnud, et mina teda ootan - kuigi olime paar päeva varem kirju vahetanud ning minu tulek ja isegi kellaaeg kokku lepitud! Nüüd helistas ta tüdrukule tagasi ja teatas, kuhu oli minu korteri võtme peitnud. Uhh-ohh...
Asukoht on suurepärane, ainult kerge jalutuskäik Kapitooliumini ja Kongressi raamatukoguni. Kohe teen esimese luureretke. Õnneks olen siinkandis ka varem olnud ja miski ei hirmuta, loodetavasti ka ei üllata, vähemalt mitte enam niimoodi.
