nõukogude kooli kasulikkusest

Viimase septembri õhtu ja pool ööd tõestasid, et nõukogude aja tingimused arendasid inimeses teatud leidlikkust, mis siinsetes oludes ära kulub. Stippi jagav asutus avastas äkki, et tal peab olema 1. oktoobriks ülevaade minu edasjõudmisest. Selleks saadeti Pdf-fail, millesse saab küll trükkida, aga mitte salvestada. Minult oodati, et prindiksin selle kohe välja, paneksin allkirja, skaneeriks sisse ja saadaksin neile ja seda järgmiseks hommikuks. Paraku ei vedanud ma printerit kaasa ja õhtul seda kuskilt ssada...Eriti kui mälupulgale võtta ei annagi! Lõpuks leidsin lahenduse, mida kellelegi ei soovita, aga hädas ajab asja ära nagu varsti selgus. Mina trükkisin vormi sisse nõutud lahtrid täis, siis lasin selle vormi täisekraanile (siis ilma windowsi raamideta) ja pildistasin ekraanilt maha. Edasi tuli see pilt avada juba foto-stuudios ning allkiri joonistada. Siis foto omakorda Presto! page manageriga pdf-iks teha, sest tolle daami arvuti muud kraami vastu ei võtnud! Esialgu tundus arvutiekraanilt pildistatu peaaegu loetamatu, aga pdf-na sai piisavalt asjalik. See vabastas mind ligi nelja tunnisest sõidust linna teise serva ja tagasi. Küll ma olen ikka tubli!

veel oravatest jm

Septembri viimane ja oktoobri esimene päev ähvardasid, et suvi saab otsa. Ilmateade näitas juba lund lääneranniku põhjaosariikides. Viimased kolm päeva pöörasid suvesse siiski tagasi. Panin vahepeal akna juba kinni, nüüd pidin taas avama, 70-75 F on minusugusele paras suvi. Täna oli kirbuturul eriti elav kauplemine, katusealuseid ja inimesi tunduvalt rohkem kui varem kohtas. Kaubadki teisenenud, leiab muusikariistu, Aafrika ja Aasia kunsti (või imitatsioone), mööblit, isegi musta leiba jms.
Üksikuid sügise märke paraku juba kohtab. Mõnedel vahtratel on üksikud lehed, kohati terved oksad kollased. Oma õue orav ei kiirusta enam kohe mujale, kui ukse avan. Kas juba harjub või on laisemaks muutunud? Mugib rahulikult edasi, tal on karv kenasti läikima hakanud. Oravat vaadates tekkib küsimus, miks Tartus ja Eestis neid linnades suhteliselt vähe leidub? Siin toimib vist sama seos, mis vanatüdrukute arvukuse ja viljasaagi vahel või veelgi otsesem. Nimelt on siin päris palju koeri (kassi pole veel kohnud), aga mitte ühtegi ei ole tänaval näinud ilma rihma ja omanikuta. Neid on suuri ja väikesi, elavamaid ja tuimemaid, sageli ühel omanikul mitu, aga kõik paela otsas! Kui on lahtiselt, siis väga kindlalt oma aiakeses kinni.