Kui 4. juuli langeb pühapäevale, siis ametiasutused ja muidugi ka raamatukogud ning arhiivid on esmaspäeval suletud. Võimalik, et iseseisvuspäeva tähistataksegi väga põhjalikult ja lisapäev hädavajalik! Pealegi oli õhtul hirmus soe ja kõik söögikohad tundusid rahvast täis olevat. Millegipärast on nad seda Vahemere maade väljas söömise kommet siiski vähe üle võtnud. Oletan, et aeg-ajalt käivad siin ikka korralikud vihma - ja muud sajud ja seepärast pole olnud huvi välikohvikuid arendada? Praeguses kliimas ongi vist ruumis ja konditsioneeri mõjus mugavam. Kell 10-11 õhtul ei saanud veel linnas kiiremaid samme teha, kohe oli nahk märg.
Kuulsin kohalikelt, et saluut tuleb ja läksin enda arvates aegsasti kohale. Kella seitsmeks oli kogu kesklinna väljak - 100 m korda u. 1 miil rahvast üsna tihedasti täis.
Saluut ise algas kell 9 ja siis enam väga liikuma ei mahtunud. Midagi erilist see küll polnud, aga siiski oli Washingtoni sammas u. 15 minutit pidevalt raketipilvedega valgustatud. Pärast jalutasin veel u. 45 minutit linnas, lootes, et suur trügimine saab läbi. Kümnest metroosse minnes tuli ikka veel pressida, et vagunisse mahtuda ja alles minu peatuse ajaks hakkas rahvast hõredamaks jääma. Kell 9-10 on siin üsna pime, Eestis kindlasti hoopis valgem.
5. juuli hommikut otsustasin pikema matkaga tähistada ja minu lähiümbruse metsa paremini tundma õppida. Tegelikult plaanisin küll sörkimist, aga joosta jaksasin u. 45 minutit, siis oli kogu vesi otsas ja tagasiteel pidin enam jalutama, sest pulss kipus iga paarisaja meetri järel kohe 165 kõrgemale. Ei tea, kaua see kohanemine küll aega võtab! Peab vist joogipudelite vöö muretsema.
