20 February 2010

Raamatukoguga selleks korraks ühel pool

Viimane nädal läks marulise tempoga. Eestis ega mujalt ei mäleta aegu, kus nii palju raamatuid jms nii lühikese ajaga minu käest läbi käis. Suurema osaga suutsin tutvuda siiski vaid pealiskaudselt ja need käisid läbi ka fotoka eest. Pole veel täpselt kokku löönud, aga arvan, et kaanest kaaneni jõudsin pildistada vähemalt kümme ca 250 lk. raamatut. Lisaks veel kümneid selliseid, millest sai kopeeritud paar kuni mõned või mõned kümned leheküljed. Viimastel päevadel panustasin aga hoopis digitaalse värgi peale. Siin saab raamatukogus olles pea kõigist ajakirjadest artikleid täies mahus oma arvutisse tõmmata. Veel parem, et sealhulgas üsna mahukaid Kongressiga seotud materjale - sealhulgas näiteks nn Kersteni komisjoni ligi 1500 lk on kõik digitaalsena kättesaadavad... 

Eriti viljakaks kujunes ootamatult hoopis laupäev, mis möödus Õiguse saalis (eraldi majas). Seal oli väga abivalmis tõmmu daam, kes end peaaegu minule pühendas,
sest teisi lugejaid hästi suurtes ruumides paraku polnud. Nii polnud mul eriti aega vaadata hoopis paremaid pilte lugemissaali laes. Esmaspäevast alates loodan ka tagasi arhiivi jõuda. Sinna jäi kah päris mitu rida üsna pooleli, loodetavasti bussid sinna metsa ikka juba sõidavad.

Seda võib siiski märgata, et kevad on tagasi tulemas ja võõrasemad on vastu lõunapoolseid külgi taas ellu ärganud, kuigi olid paksu lume all ligi nädala.

Luule: just mina olen see, kes ei jõua ära imestada lillede elujõudu - need võõrasemad olid ju niiiiiii paksu lumekoorma all, et seda polnud vahepeal mõtet pildistadagi, Eestis kõik kohad selliseid hangi täis!
Mina veetsin pool laupäeva botaanikaaias, mis ka Kapitooliumi kõrval ja tasuta külastamiseks. Hästi naljakas tunne oli vaadata ilu enda ümber ja mitte pildistada, kusjuures kõik mu ümber muudkui plõksutasid - ma nimelt jätsin oma vana ja väikese fotoka koju. Õigemini võtsin kaasa kogemata veel väiksema ja vanema, millesse film sisse käib, aga seda viga märkasime enne lennukile minekut. Kuna uuel nädalal - viimasel Washingtoni-nädalal on Eero põhiliselt arhiivis ja mina omapead, siis pean end vist väikese "seebikarbiga" varustama, muidu jäätegi orhideenäituse piltideta! 
Botaanikaaia kasvuhooned on ilusad nagu meil Tartuski, ainult veidi suuremad ja uksed erinevaid tingimusi vajavate taimede kasvuhoonete vahel avanevad automaatselt, kui neile läheda. Sulguvad ka.

Tükk teisest päevapoolest kulus hiiglaslikus lennunduse ja kosmose muuseumis (National Air and Space Museum), mis oli  üsna Ahhaa-tüüpi. Tehnikahuvilistele väga sobiv, minu väsitas täiesti ära, rahvast muidugi tohutult - sülelastest päris raukadeni.

Hotelli jõudsin üsna suusavahetuse ajaks - tuleb välja, et meie telekas kannab ka päeval suusatamist üle. Aga kuna Lembitu Kuuset polnud kommenteerimas, siis pidime meie poiste tulemusi ikka Postimehest vaatama.

Rahulikku und nendele, kes mõne tunni pärast tõusma peavad, et Tartu Maratonile suunduda. Hoiame pöialt!