Pisut kroonikat

Viimased päevad läksid pisut kiiremini kui lootsin ja tahtsin. Seda nii raamatukogus, aga nädalavahetusel ka kodus. 9. juunil tehti ootamatult keset päeva tuletõrje häire või õppus. Kogu raamatukogu tõsteti inimestest tühjaks ning nad aeti koguni teisele poole tänavat. Mis tegelikult juhtus, seda ei saanudki teada. Vahetult enne häiret oli aga reedene tund, mis erinevates osakondades täidetakse lugejate ja töötajate ühise tee- või kohvijoomise ning küpsistega. Meie saali soomlannast töötaja arvas, et kellelgi läks mingi küpsetis pisut kõrbema. Tagasi pääses u. 40 minuti pärast. Võimalik, et Eestis toimub ka midagi sellist, vaevalt küll mingi küpsise või popkorni haisu peale?
Laupäeva öösel ja hommikul sadas lõpuks ometi vihma, kuigi meie õue aiamaa sai just õhtul korralikult kastetud. Vihm algas päris tugevalt, ajas isegi üles, aga siis jätkasin ka kümneni välja. Kokkulepitud poering jäänuks vist koguni ära, kui sama mõnus sadu terve päeva oleks jätkunud. Pärastlõunaks läks aga taas selgeks ja tänane päike oli juba eriti terav. 
Hea, et hommikul vara sain oma jooksuringi tehtud, praegu enam ei viitsiks. Nüüd olen raja täispikkuses üles leidnud. See kulgeb nn rohelises vööndis (greenbelt) u. 10 kilomeetri pikkuselt + võib teha vahe- ja lisaringe. Kõige olulisem, et kogu aeg oled puude vilus!

Tänase päeva täitis aga hoopis kohalike eestlaste (eestlannade) a nende kohalike abikaasade ning eriti arvukalt laste koosviibimine. Sellest paar pilti. Kahju, et oodatud kiri Eestist nimekaartidega kohale veel ei jõudnudki. Mul on varasemast kah mõned kogemused, kus tavakiri edasi-tagasi u. kolm kuud!