Pühapäeval käisime loomaaias ...

...aga enne vaatasime Eesti saatkonna hoonet, mis mulle väga meeldis oma lihtsuses ja ühtlasi suurejoonelisuses. Ja veel president Wilsoni maja, seda ka seestpoolt, aga sellest kirjutab Eero. Kui loomaaeda olime vantsinud, siis oli kõht nii tühi, et otsisime üles nende sõnul Main Restaurant'i. Pakuti seal muidugi hamburgerit ja friikartuleid, aga no olid alles head! Loomaaed oli suuresti veel lume all, sest asub orus ja suurte puude varjus. Eri loomadele ehitatud majades ja nende vahel oli külastajaid küllaga. Mõned lapsed jooksid ringi juba üsna paljalt, vaid T-särkide väel. Nii siin kui sealpool piirdeid paistis üsna lõbus olevat. Üks orangutang ei teinud külastajatest üldse välja ja mängis hoopis arvutimänge. Ega teisedki eriti vaatajatest ei hoolinud ning ennast igalt poolt ei demonstreerinud. 
  Loomaaed on neil samasse muuseumide süsteemi kuuluv, milles piletit ei ole vaja. Loomaaia absoluutseks tõmbenumbriks on kaks hiidpandat, keda õnnestus ka üle lugeda. Üks oli just kõhu täis saanud ja magas, aga teine demonstreeris, kuidas ta nende bambusevõrsetega opereerib - minu hämmastuseks eelistas ta lehtedele varsi-tüvesid, mille enne ära kooris, nagu meie banaani.

                          

                                       Wilsoni maja on originaalne ehk ehitatud 20. sajandi alguses Princetoni ülikooli professori ja tema jõuka naise ning kolme tütre jaoks. Tegemist on koos keldrikorrusega u. 5 korruselise hoonega. Seda pole hiljem edasi müüdud, sest Wilsoni teine naine elas seal lesena veel 37 aastat (alates jaanuarist 1924) ja pärandas siis riigile muuseumiks. Hetkel ta siiski ei kuulu mainitud smithonian süsteemi, mis tähendab, et sissepääsuks küsitakse piletiraha. Aga nii eksootilistele külalistele nagu eestlastele ja eriti ajaloolasele tehti kohe allahindlust. Pilet tasus ära, hoone oli tõesti vaatamist väärt. Täiesti arusaadav, miks tollase USA nn valitsusringkonnad said Baltikumis paremini läbi endiste maja- ja mõisateomanikega. Wilson ise oli ühe tütre kaudu kaudselt baltisakslastega seotud. Elatustase või klassivahe oli üsna ilmselge, kuigi USA propageeris oma lihtsat ja demokraatliku päritolu. Aga näiteks Jaan Poskaga keelduski ta 1919 kokku saamast,kuigi seda üritati Pariisis korraldada. 

Maja polnud 100 aastat tagasi kindlasti mitte kõige esinduslikum hoone Washingtonis. Siiski magasid president ja tema proua eraldi tubades, mis küll rõdu kaudu olid otseühenduses. Midagi sarnast leiab nt. Versailles lossist Prantsusmaal, muidugi hoopis suurejoonelisemal kujul. Giidilt Wilsoni kohta palju midagi uut kuulda ei saanud. Ehk seda, et üks tema lapselaps veel elab. Majatuur tehti ikkagi päris huvitavalt ning iga külalise üle tundus olevat siiras heameel. Neid sinna ikka tuli, vähemalt kaks gruppi käis kogu aeg ringi.