Kas New Yorgiga võib sõbraks saada?

Tänane päev oli päikeseline, sellepärast otsustasime seda maksimaalselt kasutada. Mis tähendas pikki jalutuskäike ja vaatamisi. Alustasime pika metroosõiduga Manhattani saarelt välja, et siis mandri poolt jalgsi üle Brooklini silla tagasi tulla. Metroopeatusest väljudes pole võõral kerge sillaotsa üles leida. Kerge ekslemise järel ühe pisikese trepi siiski avastasime. Silla pikkuseks arvestatakse 1,8 km, aga see läks päris kiiresti. Teisest otsast mitte eriti kaugelt leidsime üles koha, kus kuni 2001 oli Maailma Kaubanduskeskus ehk kaks kõrget tornmaja, mida senini vanemates võmmi-, ulme- ja katastroofifilmides ikka näidatakse. Nüüd on seal suur ehitusplats, mille kõrval külastasime seda tillukest Pauluse kirikut, milles ohvreid mälestatakse. Edasi kerge jalutuskäik ning siis praamisõit Staten Islandile. Kahjuks kippus kiireks minema. Saarel saime ainult pisut kana ja kehva riisi kõrvale ning taas praamile. 

Enne päikeseloojangut tuli ikka eile lubatu teoks teha. Jõudsimegi enne loojangut Empire State hoone tippu. Seega sai ühe päevaga kogu New York üle vaadatud. Mingi aimdus hakkas isegi siinsest metroost tekkima. Neljapäevaks saame selle kindlasti selgeks.

Metroo pole siin sugugi nii kena kui mujal nähtud. Kuuldavasti pidi siin ka palju ohtlikum olema. Kunagi räägiti ebanormaalselt suurtest rottidest ja muudest elukatest, kes New Yorgi metroos elutsevat. Ka neist on filme tehtud, rääkimata kahejalgsetest tegelastest. Seni on viimased küll üsna talutavad olnud.