Chicagos & DC-s apr.-mai 2012

Miks ma ikka USA-sse tagasi kipun? Võimalikud vastused:

1)      lootus arhiividest miskit põnevat leida, seda on toitnud eelmised sõidud. Raske küll kohalikega võistelda, sest see võtab palju enam aega, kui mina saan siin veeta.

2)      Lootus, et piiramata kirjanduse alusel leiab enne arhiivi minemist vajalikud viited – paraku on seda lugemist vajavat kaugelt enam, kui tervis ja aeg vastu panna suudavad.

3)      Võimalus reisiärevusest kergesti adrenaliini-laksu kätte saada. Olen küll suhteliselt paljusid lennuvälju ja linnu külastanud, aga iga kord leiab midagi hoopis teistsugust.

Chicago ORD lennuvälja 5 terminaali on võimatult pikalt laiali laotatud kompleks. Muidugi palju treppe, lifte, uksi, korruseid, üleminekuid ja muid. Ega ma google poolt soovitatud Blue line kesklinna sõitmiseks ilma korduva kõrvalise abita ei oleks suutnud ise leida. Selgus, et rongi peale saamiseks on lihtsaim tee läbi Hiltoni hotelli halli!? Ja muidugi mitu keerulisemat varianti.

Ameeriklastel on nüüd turistide jaoks väike moodne uuendus. Nn ESTA asendab viisat ja ei pea enam paberile kirjutama, et sa pole II maailmasõjas juute, mustlasi ja teisi taga kiusanud ega valmistu hetkel mingiks terroriaktiks. Piisab, kui selle kinnituse arvutisse lööd. Piiril aga selgub, et ometi tuleb ikka veel täita üks sinine leheke, millel kinnitad, et ei tule parajasti laudast ega ole kaasa võtnud õunu, tomateid ja muud väätuslikku. Pärast passi ja näo ning näppude ülevaatamist piirivalvuri poolt korjab need lehed ära tollimees. Minu nähes ta sellele paberile peale ei vaadanud ja olen 100% kindel, et järgmisel hetkel lendavad need prügikasti või paberihunti. Miks ei võiks küll kohe ESTA-sse kirja panna, et tomateid nagu ka relvi ei kavatse USA-sse viia?! Tollikontrolli valitakse inimesi nagunii täiesti suvaliselt. Minu eest korjati üks vanem mees kolme suure kohvriga vasakule. Ei tea, kui kaua tema proua seal siis ootama pidi?

Kokku 11 tundi lendu võttis võhmale. Lisaks rongi ja hotelli otsimisega seotud vaevad. Lõpuks vajusin u. kell 22 (Eestis siis hommikul 5 paiku) pikali ja mööduvaid ronge hakkasin alles u. kell kuus hommikul taas kuulma.

Chicago tervitas suhteliselt ebapüsiva ilmaga. Päikesele lisaks tiputas mitu korda. Suur järvistu on ikka kole suur ja mõjub linnale ilmselt nagu ookeani lähedus – paneb vesistama. Ühtlasi on siin aga soojem kui mujal sel laiusel. Tulbid hakkavad juba närtsima. Muid õisi siiski piisavalt ja alles alustamas.