Arhiivitüdimus

See arhiivist tüdinemine hakkab tulema. Seda mitmel põhjusel: estieks on kõike liiga palju, teiseks ei suuda ikka veel päris hästi ise orienteeruda ja kolmandaks tahaks ikka palju enam kui jaksan. Mõned töötajad olen ilmselt ära väsitanud, sest näin võimatut tahtvat. Eriti isikuarhiivide (toimikute) osas, mida polevat. Tean aga, et leidub, sest olen ise kogemata mõne peale sattunud.
Lisaks muutus kogu nädal rutiinseks: äratus kell 6.30, 1 tund jooksu, 45 min. hommikutee + habeme ajamisele jms, u. 2 tundi arhiivini, lugemine-pildistamine, 1.20 - 1.50 päeva parim osa ehk lõunapaus, 19.30 tagasiteele, 1-2 tundi tehtu kopeerimisele ja korrastamisele, paar sõna kirjutda ja taas magama.
Õnneks otsustasin laupäeval hoopis linnatiiru teha. Sain osa Apple-poe tohutust sagimisest ja uue I-pad-i vaimustusest, aga lisaks kohe kõrval asuva Georgetowni ülikooli lõputseremooniast. Sealne vormiriietus oli eilse päeva kohta päris karm. Tumedat hõlstid ja mütsid koos u. 30 kraadisega kuumaga. Kõigile lähedalolijatele jagati küll kogu aeg vett. Mina siiski päris lõpuni ei viitsinud kuulata. Liiga pidulik ja lõpetajaid liiga palju. Silma torkas küll suhteliselt ühtlaselt kahvatu nahavärv. Teadagi - kunagine (ja osaliselt tänini) tulevaste diplommatide ettevalmistamise keskus.

Arhiivivaimustuses

Üle pika aja tuleb aega võtta, et midagi kirjutada. Täna õhtu just paras hetk, hakkas vihma sadama. Öösiti on varemgi tulnud, aga mina pole veel pihta saanud. Nüüd pidin hommikujooksule lisaks ka õhtul metroost koju jooksma. Jooksengi lausa kogu aeg. Hommikul alates kella seitsmest. Esialgu reeglina täpselt tunni rohelises ja jooksuriietes. Siis kiire tee ja võileib vms. Edasi peaaegu jooksuga metrooni, et pärast ümberistumisi veel hiljemalt kella 10-se bussi peale jõuda. Sellega pääseb 1 $ eest kõige kiiremini arhiivini.
Kaks päeva läks jälle, et meelde tuletada siinset süsteemi, valikuid teha ja tellida õigeid asju. Nüüd hakkas taas toimikuid tulema ja mitte vähe. Vähemalt niipalju, et ühe juba esitatud artikli pean tagasi võtma, et kohendada, lisada jne. Teise pean lausa ümber kirjutama jne. Lisaks jäi raamatukoguski veel üht-teist kibelema... Arhiivist tagasi jõudes jaksan veel paarile kirjale vastata ja pildistatud dokumendid arvutisse ümber tõsta. Miinimumarv päevas on u. sada lk igasuguseid dokumente. Õnneks on veel enam kui 2 nädalat aega. Loodetavasti peab tervis vastu.
Vähemalt on arhiivis söömine veelgi paremini korraldatud kui raamatukogus. Suur ja pehmete toolidega söögiruum, mis avaneb soovi korral terassile. Ise valid, kas prae (supi) kõrvale võtad maasikad, kirsid, ananassi tükid või segu kõigest. Hind jääb kindlasti alla 10 €. Isegi koos kohvi ja pepsiga, mis kipub tööpäeval lausa reegliks kujunema. Kindlasti kolmapäevast reedeni, sest siis on arhiiv avatud üheksani õhtul. Nii kauaks pole mina küll veel suutnud jääda, näis...   
Eestisse klõigile emadele toredat emadepäeva, loodan väga, et minu ema seal kraavi ei kaeva!? Muide - siin tähistatakse ühtlasi seda pühapäeva ka naistepäevana. Töötava naise rahvusvahelist solidaarsusepäeva 8. märtsil ei tunta. Raadios oli küll kellelgi meeles Euroopa päev, aga siin kuuleb küll Euroopa, eriti Kreeka jt kohta pigem hirmujutte.

Üleminek DC-sse

Tagantjärele pilte vaadates ning -mõeldes tundub üha enam, et Chicago kesklinn on ehitatud võistlemaks teiste, varem suureks saanud linnadega - Bostoni ja New yorgiga. Lisaks oli seda majademüüri vaja vist karmi põhjatuule vastu, mis üle järve sageli puhub ja jahedust ning vihma toob.

Tagasiminek lennujaama ja lennukile kujunes päris pikaks. Esialgu anti teada, et lennuki väljumisaega on tõstetud 1,5 tundi ettepoole. Läksin muidugi varakult kohale, et üritada ise check-in teha. Ega see päris hästi õnnestunud. Nad on masinasse vaheküsimusi toppinud - näiteks, kas soovite 50 $; eest pääset nn Admirali klubisse, kus saaks napsu, suupisteid ja muusikat? Sellest nupust mööda minemiseks tuli igaks juhuks teenindaja poole pöörduda. Nagunii pidin oma suure kohvri samuti ära andma.
Turvakontrollis tehti see uus läbikiiritamine - jalad harki ja käed üleval. Vist polnud midagi liigset või puudu. Õige värava juurde jõudes, et lennuki mootoril on mingi viga ja siis hakati väljumisaegu edasi lükkama. Lõpuks saime maast lahti umbes samal ajal nagu esialgselt kavas oligi. Minu istumiskoht sattus vastu peldiku seina ehk alla ei läinud, aga selja tagant kostis sageli solinat jms.
Maandusime juba pimedas ja oli mõnus - 21 kraadi Celsiuse järgi! Eija maja leidsin pärast metroosõite raskusteta üles. Paraku murdus mingi kõnnitee kivi vastu põrutades koti käepide. Näis, kuidas tagasi tulen. Eija on pisut Kuopios elava Kadri tädi moodi, u. 60-63-ne proua. Võttis mind lahkelt vastu ja elamist võib taas aina kiita. Kõige vahvam, et täna õhtuks tõusis soojakraad u. meie 25 peale.
Raamatukogus lugejaks saamiseks pidin kaarti uuendama. Üks suhteliselt tõrges tõmmu poiss tegi seda, aga arvas, et minu perenimi on Eero. Siis läks alles lugemissaali arvuti taga jamamiseks. Teenindaja muutus närviliseks ja tuli minuga koos tagasi registratuuri. Tegime siis päris uue kaardi, aga saalis kordusid jamad, sest tellida mina oma nime alt ei saanud. Viimaks taipasin ise, et tollel poisil pole aimugi, kuidas eurooplastest metslaste nimesid tavaliselt kirjutatakse. Sir (huvitav, et enamasti nii ja mitte Mr kõnetataksegi) Eero aitas lõpuks tellima asuda. Nüüd olen paraja portsu otsas. Ligi 30 raamatut hunnikus ootamas. Hea, et fotoaparaat ikka töötab.

Eile ja ka täna oli tunda, et Chicago asub hästi suure järve ääres, mille põhjapoolne kallas on tegelikult avatud Gröönimaani välja. Niipea kui tuul põhja poole pööras, läks ilm siin üsna kurjaks: vihmaseks, jahedaks ja tuuliseks. Ongi hea, tuleb veel ettekannet "tuunida".

Chicagos & DC-s apr.-mai 2012

Miks ma ikka USA-sse tagasi kipun? Võimalikud vastused:

1)      lootus arhiividest miskit põnevat leida, seda on toitnud eelmised sõidud. Raske küll kohalikega võistelda, sest see võtab palju enam aega, kui mina saan siin veeta.

2)      Lootus, et piiramata kirjanduse alusel leiab enne arhiivi minemist vajalikud viited – paraku on seda lugemist vajavat kaugelt enam, kui tervis ja aeg vastu panna suudavad.

3)      Võimalus reisiärevusest kergesti adrenaliini-laksu kätte saada. Olen küll suhteliselt paljusid lennuvälju ja linnu külastanud, aga iga kord leiab midagi hoopis teistsugust.

Chicago ORD lennuvälja 5 terminaali on võimatult pikalt laiali laotatud kompleks. Muidugi palju treppe, lifte, uksi, korruseid, üleminekuid ja muid. Ega ma google poolt soovitatud Blue line kesklinna sõitmiseks ilma korduva kõrvalise abita ei oleks suutnud ise leida. Selgus, et rongi peale saamiseks on lihtsaim tee läbi Hiltoni hotelli halli!? Ja muidugi mitu keerulisemat varianti.

Ameeriklastel on nüüd turistide jaoks väike moodne uuendus. Nn ESTA asendab viisat ja ei pea enam paberile kirjutama, et sa pole II maailmasõjas juute, mustlasi ja teisi taga kiusanud ega valmistu hetkel mingiks terroriaktiks. Piisab, kui selle kinnituse arvutisse lööd. Piiril aga selgub, et ometi tuleb ikka veel täita üks sinine leheke, millel kinnitad, et ei tule parajasti laudast ega ole kaasa võtnud õunu, tomateid ja muud väätuslikku. Pärast passi ja näo ning näppude ülevaatamist piirivalvuri poolt korjab need lehed ära tollimees. Minu nähes ta sellele paberile peale ei vaadanud ja olen 100% kindel, et järgmisel hetkel lendavad need prügikasti või paberihunti. Miks ei võiks küll kohe ESTA-sse kirja panna, et tomateid nagu ka relvi ei kavatse USA-sse viia?! Tollikontrolli valitakse inimesi nagunii täiesti suvaliselt. Minu eest korjati üks vanem mees kolme suure kohvriga vasakule. Ei tea, kui kaua tema proua seal siis ootama pidi?

Kokku 11 tundi lendu võttis võhmale. Lisaks rongi ja hotelli otsimisega seotud vaevad. Lõpuks vajusin u. kell 22 (Eestis siis hommikul 5 paiku) pikali ja mööduvaid ronge hakkasin alles u. kell kuus hommikul taas kuulma.

Chicago tervitas suhteliselt ebapüsiva ilmaga. Päikesele lisaks tiputas mitu korda. Suur järvistu on ikka kole suur ja mõjub linnale ilmselt nagu ookeani lähedus – paneb vesistama. Ühtlasi on siin aga soojem kui mujal sel laiusel. Tulbid hakkavad juba närtsima. Muid õisi siiski piisavalt ja alles alustamas.

Rohkem ei "blogi"

Mul oleks aeg siit jalga lasta. Probleemid tulevad aina lähemale. Algas maavärisemisega, siis tuli päris kõva torm. Kui neljapäeva õhtul raamatukogust tagasi tulin, siis selgus, et metroo peal oli midagi juhtunud. Rongi viimane peatus oli täpselt üks enne minu oma ja kõik visati vagunitest välja. Paraku on just nende kahe peatuse vahe nii pikk, et jalutada poleks vist viitsinud. Ja kuidas sa seda teedki, kui sattud äkki täiesti võõrasse linnaossa ja see ulatub isegi selle kaardi pealt välja, mis on kodus? Õnneks lahenes siiski kõik hästi. Ilmselt polnud see neil esimene kord. Juba oli kõik korraldatud. Tuli ainult läbi ehitusplatside jalutada u. kilomeetri ja siis leidsingi koha, kuhu rahvast kogunes. Nad kõik tulid metroost. Sinna saadeti siis aeg-ajalt busse, mis inimesi edasi toimetasid. Sain koju suhteliselt kiiresti, ehk vaid tunnikese hiljem kui metrooga tulles. Aga nüüd juba aitab, need hädad hakkavad liiga ligidale tulema. Vast saan õigel ajal veel minema. Kuigi see asutus siin, kes mind ametlikult kutsus, pole päris korrektelt käitunud, loodan ka temaga kunagi ja kuidagi asjad korda ajada.

Uus kogemus

Käisin laupäeva hommikupoolikul veel kord loomaaias ja kohvikus (poes). Võrreldes talvega on rohelist nuidugi tunduvalt rohkem. Selle koha peal on maastik üsna huvitav ja lisaks on teda veel "metsikumaks" kohandatud. Loomadel on seal vist päris hea ümberringi liikuvaid inimesi vaadata. Kui talvel kaslased jooksid lumes ringi, siis nüüd olid neil seljad vastu varjulist müüri ja ega nad eriti viitsinud pead tõsta. 

Inimesed nautisid kõige enam jalgradade kõrvale üles pandud peent vihma või pigem udupilve tekitavaid seadmeid. Lõbusam oli elevandi juures, kes näitas oma ujumisoskust. 

Mulle endale meeldis hoopis sipelgakaru, keda vist vähesed üldse oma nurgas märkasid. Selle loomaaia uhkus - pandad valmistasid aga pisikese pettumuse. Kogu aed on nende jaoks kohandatud. Pambused kasvavad igal võimalikul ja võimatul kohal. Nemad aga istusid samas majas ja peaaegu sama koha peal, kus talvelgi. Natuke olid end liigutanud, sellest võib arvata, et nad on ikka elus. Inimesed rõõmustasid nende üle siiski samamoodi ja kogu aeg pildistasid.

Pühapäeval juhtus see, mida ma kartsin juba oma ühes esimestest märkmetes, kui eelmisel aastal siia saabusin. Neil jookseb neid juhtmeid igal tasandil ja erisuguseid. U. kell kolm läks mul toas ootamatult nii pimedaks, et pidin tule põlema panema, enam ei näinud arvutitki. Siis käis kaks kõva pauku ja algas hästi kõva tuul, vihma ja igasuguste okste, lehtede jms sodi sadu. Kerge, u. pooletunnine torm käis üle. Mina ja terve kogu linnaosa (hinnanguliselt u. 100 000 inimest) jäi ilma elektrita. See oli ära kaks päeva järjest. Õnneks oli pühapäeva õhtu, seepärast räägiti raadios ainult kahest suuremast kokkupõrkest. Asi nimelt selles, et vool kadus ka väga suurte teede ristmike valgusfooridest.
Õnneks läks ühtlasi u. 5-7 kraadi jahedamaks ja kõiki aknaid lahti tehes sai päris hästi öösel magatud. Konditsioneer ärkas ellu alles täna hommikul. Seepärast ei saanud ka raamatuid kodunt ette tellida ja võtsin arvuti täna raamatukokku kaasa. Hullem lugu see, et aeg saab varsti jälle otsa.