Esimese nädala muljeid Bostonist.

28. august – 6. september


Ilm on ootamatult kena! Lootsin meie augustit, tegelikult on juuli ja päris soe juuli. Teisel päeval ehk laupäeval sadas küll karmilt - kogu aeg tihe lausvihm, aga kõik ülejäänud on olnud lauspäikeses ning pilvitud. Sama lubatakse kogu Bostoni perioodi lõpuni, suurpärane!

Keep smiling pole siiski ainult poos või õpitud harjumus. Tegelikult ollakse tõesti väga vastutulelikud ning osavõtlikud. Nähes mind kaart näpus seda pingsalt uurimas või metroo sõiduplaane vaatamas on korduvalt küsitud - kuidas saaks aidata?
Kui keegi ikka tõesti kerjab - näiteks metroos - siis reeglina talle kohe ka antakse.
Metroos tuli vastaspingilt istumast oma ema kõrvalt u. 4 aastane poiss ja kallistas enda vastas istunud naist, kellel umbes sama vana tütar kaasas. Vagunis tekkis üldine elevus ja vestlus. Eestis ei kujutaks midagi sellist hästi ette. Sinna läheb veel palju aega. Või on nemad piisavalt noored, terved ja värsked ning meie Eestis liiga kaua ühe koha peal olnud? Ega neil palju vana ajalugu tõesti ei ole. Trinity kirik on üks Ameerika vanematest.

Istusin vastuvõtva professori seminaris. Vaheajal pöörduti kohe minu poole - kus ja mis on Eesti jms. Sedagi vist ei juhtuks Eestis kuigi sageli. Osakonna sekretär kulutas peaaegu terve päeva, et minu paberitega tegelda ja otsa peale aidata!

Kõik on bussi ootamise ajal, jalutamisel jne valmis sinuga kohe rääkima hakkama. Sorry ja howtodo, h’are y kõlab kogu aeg ja igal pool – isegi maja remontiv töömees minusugusele möödajalutajale.

Aga samal ajal:

Üle kogu selle USA südaala ehk Bostoni levivad (või mulle ainult tundub nii?) väga tugevad rasva ja muude kaloririkaste toiduainete lõhnad. Pizza, hamburgeri, vorstikeste, kanatükikeste poed, letid, putkad on igal sammul. Seda on natuke liiga palju.

Kui keegi jookseb või kiiresti jalutab, siis reeglina noor valge või mõni minutaoline vana hunt. Värvilisi juhtub küll rulatama või rattaga sõitmas. Jooksmine pole sugugi nii populaarne kui eriti Bostoni kohta arvasin. Minu riided (eriti lühikesed püksid!) või siis tõesti jooksmine tekitab mõnikord elevust. Seda on paar korda kostnud möödasõitvatest autodest või laste suust aedades.

Suur osa inimestest on selgelt ja suurejooneliselt ülekaalulised. Tõesti meeletult suured ja üsna lõdvad. Mis neid inimesi endid siiski sugugi ei näi segavat. Üsna lõbusad, võimalik et ühise rühma tunne toetab.

Paberitega on nad hädas. Minu ametlikuks tegemine võttis terve nädala ja asi pole veel lõppenud. Mulle tuleb anda või pean ise taotlema veel umbes viite plastikkaarti, neist Bostonis kahte ja Washingtonis vähemalt kolme. igaühe saamiseks eeldadakse kahte külastust ning vähemalt 10 päevast viibimist antud kohas.