Kenasse rohelisse eeslinna, kus vaikses metsanukas, aga päris range valve all - tõkkepuud, putkad, politsei - asub peamine USA välispoliitika alane arhiiv. Probleem muidugi selles, et tegelikult on vajalikud materjalid laiali üle kogu maa, peamiselt küll Idakaldal. Neil on ju komme, et mingist ülikoolist pärit poliitikud jätavad oma isiklikud arhiivid selle ülikooli raamatukogule. Oleks pidanud tegema veel põhjalikumat eeltööd. 2-3 Eestiga kokku puutunud meest on lõpetanud just nimelt Harvardi ja nende arhiivid seega Bostonis. Muidugi peab arvestama veel eriti kõvade tegelaste nimeliste instituutide või spetsiaalsete kollektsioonidega. Hakkan juba kahtlema, kas näiteks Hooveri instituuti ikka jaksan minna. Eelkõige sellepärast, et siingi on liiga palju tegemist.Arhiiv on tõeline ajaloo kombinaat, välisilmelt, aga eriti seestpoolt. Suur maja täis karvaseid ja sulelisi. Tundub, et on tulemas uus käsitlus Vietnami sõja kohta. Terve bussitäis vietnamlasi on terve nurga hästi suurest lugemissaalist enda alla võtnud. Leidub muidki nähavärve heledast päris mustadeni.
Natuke tülikas on iga päev oma fotokat registreerida ja igal hommikul pildistamise luba küsida. Aga selleks on erinevad ametnikud tööle palgatud ja nad tahavad seda teha. Kellelegi pole vist pildistamist või skäneerimist keelatud, aga ikka peab igal hommikul ühe roosa paberi võtma, mis seda kinnitab. Täna tehti koguni märkus, kui ma selle paberi küsimata jätsin!Tegemist jätkub, hommikuti kujunevad toimikute kärude väljaandmisel ja õhtusel tagastamisel korralikud järjekorrad. Suur saal näeb välja nagu kontor ja nii võib vist toimikute läbivaatamisel omamoodi võistlusmoment kujuneda? Tekib mure, et minu jooksuaeg jääb lühikeseks, ei leia päevas enam sobivat valget tundi aega ja pimedas veel ei söenda.
No comments:
Post a Comment