aedlinn

Washington, niipalju kui teda näinud olen, jätab pigem rahuliku aed- ja vähem pealinna mulje. Kesklinnas on küll suured hooned, aga pigem laiad ja massiivsed, mitte kõrged. Rohelus jätkub serva poole - majade esised, kõnniteede servad, mitmed lagedamad platsid. Kõike on enam kui Tartus, aga veel mõistlikes mõõtmetes. Tsikaadide (õiget nime ei tea ja pole ka näinud) laulukoor hakkab nüüd mõnevõrra vaibuma. Veel nädal tagasi oli nende lärm nii vali, et tänaval puude all oli keeruline inimese häält kuulda. Leidub erinevaid linde ja kesklinna pargis on lihtne korraga koos umbes nelja oravat näha, lisaks veel ühe ja paarikaupa. See kõik on väga rahulik, isegi pisut uinutav, ega selleks siia tuldud!

Liiklus on samuti mõnevõrra mõnusam ku Tartus. Signaalitatakse küll ja ainult pisut vähem kui Kreekas või Itaalias, aga üksteise peale. Jalakäija näib olevat küll oluline tegelane, talle antakse teed, isegi kui juhtub punase tule alt minema, nagu teevad näiteks päris paljud jooksjad. Viimaseid on siin märgatavalt rohkem kui oli Bostonis. Kesklinnas jookstakse või mängitakse tavalise kummipalliga pesapalli laadset mängu. Nädalavahetusel võib Kapitooliumist Washingtoni Vaiani (mälestussammas) ligi kümmet erinevat seltskonda seda tegemas näha. Masust palju märke pole, kuigi raadios ja TV uudistes tuletatakse ikka meelde. Õnneks langes temperatuur täna 15-20 kraadi, aga üle 85 F on ka liiga palju, vist u 30 C.