veel oravatest jm

Septembri viimane ja oktoobri esimene päev ähvardasid, et suvi saab otsa. Ilmateade näitas juba lund lääneranniku põhjaosariikides. Viimased kolm päeva pöörasid suvesse siiski tagasi. Panin vahepeal akna juba kinni, nüüd pidin taas avama, 70-75 F on minusugusele paras suvi. Täna oli kirbuturul eriti elav kauplemine, katusealuseid ja inimesi tunduvalt rohkem kui varem kohtas. Kaubadki teisenenud, leiab muusikariistu, Aafrika ja Aasia kunsti (või imitatsioone), mööblit, isegi musta leiba jms.
Üksikuid sügise märke paraku juba kohtab. Mõnedel vahtratel on üksikud lehed, kohati terved oksad kollased. Oma õue orav ei kiirusta enam kohe mujale, kui ukse avan. Kas juba harjub või on laisemaks muutunud? Mugib rahulikult edasi, tal on karv kenasti läikima hakanud. Oravat vaadates tekkib küsimus, miks Tartus ja Eestis neid linnades suhteliselt vähe leidub? Siin toimib vist sama seos, mis vanatüdrukute arvukuse ja viljasaagi vahel või veelgi otsesem. Nimelt on siin päris palju koeri (kassi pole veel kohnud), aga mitte ühtegi ei ole tänaval näinud ilma rihma ja omanikuta. Neid on suuri ja väikesi, elavamaid ja tuimemaid, sageli ühel omanikul mitu, aga kõik paela otsas! Kui on lahtiselt, siis väga kindlalt oma aiakeses kinni.